Like this:

Esialgu mõtlesin, et pärast viimast (st eelmist) postitust loen selle blogi suletuks ning enam midagi juurde ei kirjuta. Sai ju seiklus läbi ning Honduras selja taha jäätud. Kuid viimasel ajal on midagi rinnus väga kipitanud ning mõte kippus vägisi siia blogisse aina tagasi. “Mul on veel midagi öelda. Veel ei ole see läbi…”. Siit ta siis tuleb:

Olen eestis olnud nüüd enam-vähem kolm kuud. Kõik on sujunud suurepäraselt, kohanemisprobleeme ei olnud, sain endale kohe rakmed kaela ja edasised tegevusprogrammid paika. Olin (ja olen) rahul, et võtsin selle raske otsuse vastu ja tulin varem tagasi.

Umbes nädal tagasi tabas mind aga tõeline Hondurase igatsus. Olin päris lohutamatu ning ega praegugi kõik tagasi loksunud ei ole. Kõik, mis tol hetkel seal nii imelik, ebaloogiline ja ajuvaba tundus, on nüüd nii kallis! Hullumeelne liiklus ja bussisõidud, üliabivalmid bussi- ja taksojuhid, loogikavaba tänavavõrk, vaatega linnapark, kihisev kesklinn (mille nurgatagused said lõpuks nii selgeks!), salsatrennid, salsatreenerid ja salsa ise… Ning sukeldumine, Utila saareelu, Copani varemed, eestlane Siquatepeques ja kõik-kõik muu! Igatsen isegi neid tüütuid tänaval musihäälitsevaid mehi, komplimente (mis sageli olid nii pealetükkivad, et hirm tuli hinge vahele) ning sooja-sooja ilma ja sellele vahelepikkivaid ootamatuid vihmavalanguid. Vaatan sageli pilte ja tundub, nagu see ei olnudki päriselt, vaid kusagil unes, väljamõeldises. Kõik on nii kauge ja kättesaamatu, samas jälle nii lähedal ja südames.

Selle lühikese kuue kuuga suutis Tegucigalpa mulle tugevalt külge kasvada. Varem ma seda ei arvanudki, nüüd olen selles aga päris kindel.

Justkui enese piinamiseks veel mõni Hondurase vaikelu, mida vaadates süda krampi kisub…

Kesklinn

Agulielu

Garifunade keskuse tantsusaal

Cross Creec Dive Center

Tegucigalpa ja Ciro