Olen nüüd eestimaa pinnal olnud nädal ja natuke veel peale. Põldude keskel, mere ääres, oma kallite õde-vendadega ja armsate loomadega. Tunne on hea. Olen keskkonnas, millest ma aru saan, kus ma ennast mugavalt tunnen ja mida ma armastan. Teadmise, et mina olen eesti inimene ja eestis elaja, võin küll oma Hondurase eneseavastuste nimekirjas number üheks panna.
Tihti aga loen sinnajäänud eesti tüdrukute blogisid ning siis on tunne, et tahaks ka seal olla! Kõik on nii tuttav, üllatavalt kodune!
Tegelikult olen ma oma otsusega rahul. Ma sain omad asjad, kogemused ja elamused kätte ning oli paras aeg tagasi tulla. Ma ei kahetse sinna minekut, mis kõik toimus nii kiiresti ja ülepeakaela, ega ka tagasi tulekut, mis erinevate põhjuste tõttu samuti kiiremini tuli. Juba olen ma siin kodukohas sujuvalt rakendatud erinevate aktsioonide vankri ette ja taha ning kahetsemiseks pole hetkegi aega. Pigem leian end ikka ja jälle imestamast, kuidas küll nii lühikese aja vältel (mis tegelikult kohati niiii pikk tundus…) ma nii palju targemaks sain. Endast, teistest, maailmast. Ja ilmselt just seal ilmnenud raskuste ja nende ületamise tõttu võin julgelt öelda, et see oli kõige paremini kulutatud kuus kuud mu elus!
