14. juulil kuulutas Tegucigalpa ajaleht La Tribuna, et pealinna lennujaama Toncontin`i âhvardab kuuepâevane sulgemine, kuna maandumisrajal on mitmed augud, millest ûks on nii suur, et v6ib p6hjustada trag88dia ûksk6ik millise lennukiga. Lennujaam suleti siiski vaid pooleks pâevaks, et parandada âra k6ige suurem auk, ûlejâânud t88d tehakse âra 88tundidel.
Kui me siia tulles Houstonist Tegucigalpasse lendasime, siis ûtles ûks lennuteenindaja meile, et Toncontini loetakse maailma k6ige ohtlikumaks lennujaamaks. Nùùd ma tean, miks.
6nneks aga on augud (loodetavasti) nûûdseks parandatud ning ma v6in turvaliselt 25ndal juulil kell 12 pardale astuda, et lennata Tegucigalpa-Houston-London-Helsinki-Tallinn marsruudiga koju. Kui k6ik hâsti lâheb, j6uan Eestisse 27nda varahommikul kell 00:20.
***
Aga kuna kojus6iduni on veel natuke aega, otsustasin ette v6tta vàikese reisikese. Nii seadsingi koos Airiga sammud p6hjarannikule Kariibi mere âârsesse garifunade kûlla Baja Mar`i. Meie Biibel Lonely Planet kuulutas suure suuga, et seal on just sellel nâdalavahetusel ûks suurimaid garifunade festivale. Kuna me Airiga kâime Tegucigalpas Garifunade keskuses salsa ja batcha tunde v6tmas, siis oleme ka garifunasid ise tantsimas nâinud ning sellest vaimustuses olles tahtsime hirmsasti kogu seda tralli nende oma kûlakeskkonnas ise kogeda. Kuid ajad on edasi lâinud ning mingit suurt fesivali me sealt ei leidnud. Oli kûll pisikene feria, kuid see koosnes mere âârde pûstil88dud baarikestest, kus kohalikud rôômuga 6lut rûûpasid. Samuti ei olnud seal kirevatesse pluusidesse riietatud mehi ning suuri turbaneid kandvaid naisi. Majad olid tavalised ning samuti kogu muu elu.
Esimese hooga olin natuke pettunud, kuid m6ned hetked hiljem m6tlesin, et kas t6esti ootasin, et leian siit eest selle ûleidealiseeritud garifunade kûla, kus tumedanahalised aafriklased pesevad pesu, samal ajal laulu l66ritades; kus mehed pûûavad naernâol kala; kus lapsed jooksevad paljajalu ja poolalasti ringi ning kus 6htul k6ik kokku kogunevad ning l6kke ûmber trummide saatel tantsu keerutavad. Kuigi m6ningaid fragmente sellest idûllist v6is seal kûlas tuvastada, oli tegemist siiski tâiesti tavalise kûlaeluga, kus on ka tâiesti tavalise kûlaelu rôômud ja probleemid. Paljud meessoost isikud olid tuttavad selle tavalise kûlaprobleemiga nagu alkoholism ning sellest julgustatuna nii m6nedki isikud muutsid minu ja Airi sealviibimise meile ûsna ebamugavaks.
Kuid kokkv6ttes oli kogemus positiivne ning sinna s6itu vâârt. Pàrast pikka pealinnas olemist saime jâlle meres supelda ning liival pâikest v6tta. Samuti kasutasime v6imalust ja proovisime garifunade spetsialiteete gulinaaria vallas – kala ning mereannisupp (m6lemad olid suurepârased!). Ning otse loomulikult saime uue kogemuse v6tta rikkamaks – kuidas on tunne olla tâiesti valge tâiesti mustade kûlas. Natuke ebamugav, kuid siiski l6bus 
Pûhapâeval s6itis Airi koju ning mina suundusin pisikesse linnakesse nimega Copan Ruinas. Siin plaanin veeta m6ned rahulikud pâevad vâikelinna elu nautides, ûmbrust uurides ning loomulikult iidse tsivilisatsiooni Mayade vahvaid varemeid kûlastades.
