Like this:

Ladina-Ameerika riigid on teadupärast seebiooperimaad, kus inimesed vehivad kätega, räägivad palju, musitavad veel rohkem ning armastavad-vihkavad-andestavad k6ik ühel ajal. Hondurase inimesed on aga oodatust palju tagasihoidlikumad, esmakohtumistel isegi arglikud ning vaiksed. V6iks v6rrelda eestlastegagi, kuid nad on siiski natuke teisel tasemel.

Nad kasutavad siin palju viisakusvormi Usted ehk Teie. Siin on see austuse märgiks. Ja k6ik austavad k6iki: Usted-vormi kasutavad omavahel töökaaslased, kooli6petajad lastega ning isegi peresiseselt! Siin on tavaline, et laps räägib oma vanematega Teie – “hablando con respecto” (rääkimine austusega), selgitas mulle üks kohalik neiu. Mis on ju tegelikult armas!

Kuid samal ajal v6ib selleks “lapseks” olla 25 aastane noormees, kes vinguval toonil tahab süüa, n6uab puhtaid riideid ning keeldub midagi ise tegemast. Juba see, et siin noored hakakvad täiskasvanuna käituma ja vastutust endale v6tma kohutavalt hilja, on üsna veider ning naljakas vaadata. Kuid kogu lapse-vanema suhe on siin pea peal: lapsed (alates hetkest, kui nad suudavad oma tahtmist väljendada kuni noorte täiskasvanuteni) vinguvad, tahavad, karjuvad, nutavad ja n6uavad (ja vanemad vastavad neile tegelikult samaga), samal ajal aga räägivad omavahel Usted. Terve maja kajab seebiooperist ka k6ige väiksema asja pärast. Mis kasu on vormilisest austusest, kui reaalselt ei ole sellest märkigi?

Teised maad, teised kombed.