Täna juhtus midagi, mida ma juba ammu oodanud ja igatsenud olin. Olete vist tähele pannud, et ma olen rohkem vaimustuses Prepace´st kui Olimpiades Especialesest? T6esti, hommikuti lähen palju erksama sammuga sinna pisikeste laste juurde kui Villa Olimpica suurde bassini. Olimpiadeses nende noorte ja lastega töödates ei ole ma ammu saanud tagasi seda positiivset emotsiooni, mis iga vabatahtliku tööga kaasas peaks käima. Nagu emotsionaalne autasu ja innustus jätkata, eks. Viimati juhtus see umbes kuu aega tagasi, kui panin kaks pisikest last ilma abivahenditeta ujuma. Nähes seda r66mu, kui nad avastavad, et nad t6epoolest ongi v6imelised end ise vee peal hoidma, teeb südame seest nii soojaks ja on tunne, et selle sama emotsiooni j6ul roniks kas v6i Everesti tippu. Viimase kuu jooksul aga neid pisikesi lapsi ei ole tulnud ning teised noored, kellega töötan, on väga sügava puudega ning nendega ma sellist kontakti ei saa. Samuti ei ole nende areng üldse mitte kiire ning nii tundubki, et teen täiesti kasutut tööd.
Aga täna! Lisaks sellele, et üks minu poistest basseinis tegi suuri edusamme (mille üle ma oli väga r66mus, sest oleme üsna ühe koha peal seisnud mitu kuud) kinkis mulle selle sama poisi ema mulle suuuuure kotitäie suuri mangosid tänutäheks, et ma tema pojaga tegelen. Muidugi olen ma r66mus, et ma sain sellise kingituse, sest mangod mulle meeldivad väga, kuid k6ige toredam on see tänuakt kui selline. Tedmine, et sinu panust hinnatakse. Aitäh ütlemist ei tohi alahinnata.
