Esialgu mõtlesin, et pärast viimast (st eelmist) postitust loen selle blogi suletuks ning enam midagi juurde ei kirjuta. Sai ju seiklus läbi ning Honduras selja taha jäätud. Kuid viimasel ajal on midagi rinnus väga kipitanud ning mõte kippus vägisi siia blogisse aina tagasi. “Mul on veel midagi öelda. Veel ei ole see läbi…”. Siit ta siis tuleb:

Olen eestis olnud nüüd enam-vähem kolm kuud. Kõik on sujunud suurepäraselt, kohanemisprobleeme ei olnud, sain endale kohe rakmed kaela ja edasised tegevusprogrammid paika. Olin (ja olen) rahul, et võtsin selle raske otsuse vastu ja tulin varem tagasi.

Umbes nädal tagasi tabas mind aga tõeline Hondurase igatsus. Olin päris lohutamatu ning ega praegugi kõik tagasi loksunud ei ole. Kõik, mis tol hetkel seal nii imelik, ebaloogiline ja ajuvaba tundus, on nüüd nii kallis! Hullumeelne liiklus ja bussisõidud, üliabivalmid bussi- ja taksojuhid, loogikavaba tänavavõrk, vaatega linnapark, kihisev kesklinn (mille nurgatagused said lõpuks nii selgeks!), salsatrennid, salsatreenerid ja salsa ise… Ning sukeldumine, Utila saareelu, Copani varemed, eestlane Siquatepeques ja kõik-kõik muu! Igatsen isegi neid tüütuid tänaval musihäälitsevaid mehi, komplimente (mis sageli olid nii pealetükkivad, et hirm tuli hinge vahele) ning sooja-sooja ilma ja sellele vahelepikkivaid ootamatuid vihmavalanguid. Vaatan sageli pilte ja tundub, nagu see ei olnudki päriselt, vaid kusagil unes, väljamõeldises. Kõik on nii kauge ja kättesaamatu, samas jälle nii lähedal ja südames.

Selle lühikese kuue kuuga suutis Tegucigalpa mulle tugevalt külge kasvada. Varem ma seda ei arvanudki, nüüd olen selles aga päris kindel.

Justkui enese piinamiseks veel mõni Hondurase vaikelu, mida vaadates süda krampi kisub…

Kesklinn

Agulielu

Garifunade keskuse tantsusaal

Cross Creec Dive Center

Tegucigalpa ja Ciro

Olen nüüd eestimaa pinnal olnud nädal ja natuke veel peale. Põldude keskel, mere ääres, oma kallite õde-vendadega ja armsate loomadega. Tunne on hea. Olen keskkonnas, millest ma aru saan, kus ma ennast mugavalt tunnen ja mida ma armastan. Teadmise, et mina olen eesti inimene ja eestis elaja, võin küll oma Hondurase eneseavastuste nimekirjas number üheks panna.

Tihti aga loen sinnajäänud eesti tüdrukute blogisid ning siis on tunne, et tahaks ka seal olla!  Kõik on nii tuttav, üllatavalt kodune!

Tegelikult olen ma oma otsusega rahul. Ma sain omad asjad, kogemused ja elamused kätte ning oli paras aeg tagasi tulla. Ma ei kahetse sinna minekut, mis kõik toimus nii kiiresti ja ülepeakaela, ega ka tagasi tulekut, mis erinevate põhjuste tõttu samuti kiiremini tuli.  Juba olen ma siin kodukohas sujuvalt rakendatud erinevate aktsioonide vankri ette ja taha ning kahetsemiseks pole hetkegi aega. Pigem leian end ikka ja jälle imestamast, kuidas küll nii lühikese aja vältel (mis tegelikult kohati niiii pikk tundus…) ma nii palju targemaks sain. Endast, teistest, maailmast. Ja ilmselt just seal ilmnenud raskuste ja nende ületamise tõttu võin julgelt öelda, et see oli kõige paremini kulutatud kuus kuud mu elus!

Enne lahkumist avanes lõpuks mul ka võimalus oma Hondurase salsatreeneritega pilti teha. Siin nad (koos minu ja Airiga) on:

Mario!

Carla!

Luis!

Kahtlemata on salsa see, mida ma igatsema jään…

M6ned hetked sellest väikesest reisist:

BAJA MAR

Külarestoranis…

…kus kala oli lihtne, kuid hirmus hea.

Kalurikülaromantika Kariibi mere moodi

Oleks romantiline m6elda, et need taustal olevad palmipuuokstest hütikesed on elumajad. Tegelikult on nad mingid muud putkad. Elumajad seal külas olid tavalised. Aga pilt tuli vâhemalt ilus!

Rannal vedeleva muu prahi seest seidsin sellise s6ra…

…ja veest lainetega hullava Airi pea.

COPAN

Mayade tsivilisatsiooni jäänuseid vaatama minnes juhtus üks vahva lugu. Nimelt, sissepääsupilet on seal välismaalastele väga k6rgeks aetud ning eraldi giidi v6tmine maksab sama palju, kui mitte rohkemgi, veel juurde.  Giidiga tuuri aga hinnatakse väga k6rgelt, sest k6ik Copani giidid on oma ala teadjad ning oskavad 6igetele detailidele tähelepanu juhtida ja muud tähtsat juurde rääkida. Kuna aga juba esimene pilet l6i korraliku augu muinu tagasihoidlikusse rahakotti, siis giidi asemel soetasin endale odavama raha eest suveniiripoesti pisikese raamatukese, mis aitab kogu seda suurt kivijurakalabürinti natukenegi m6ista.

Külastajate keskuses erinevaid Mayade kaarte vaadates lähenes mulle üks vana mees (see sama, kes ûleval pildil on)  ja küsis, kust pärit olen. Vastuse peale, et Eestist, tahtis ta kohe teada, kuidas on eesti keeles ”tere hommikust”. Nimelt tal olevat väikene hobi erinevate keelte tervitusi koguda. Väidetavalt oskab ta inimesi tervitada mitmetes kümnetes erinevates keeltes. M6ne hetke pärast tuli välja, et ta oli giid ühele neljaliikmelisele ameeriklaste grupile, kes minu k6rval kohe seisis. Viisakalt üritasin oma distantsi hoida, et ma ei jätaks muljet, nagu üritaksin tasuta tuuri saada. Kui olime m6ne maa käinud nii, et nemad ees, mina – nina raamatus - järgi, (täiesti juhuslikult oli meil sama marsruut ja tempo), siis läks vanal mehel vist süda haledaks ja kutsus mind ka grupiga liitumuma. Nii ma oma tasuta giidituuri saingi. Hiljem tuli välja, et see mees on üks teadjamaid ja tähtsamaid arheolooge Copanis. M6nikord ikka veab!

Mayade hieroglüüfkirja näidis.  Öeldakse, et kui Tikal (suurim Mayade linn) oli Mayade New York, siis Copan oli Pariis. Sellist teksti ja muud peenet skulptuurikunsti oli kogu arheoloogiakompleks täis, mujal Mayade linnades seda sellises hulgas ja peensuses ei näe.

Kurikuulus pallimänguväljak, kus pall oli üliraske, punktide saamiseks pidi pihta saama pisikesele täpikesele k6rgel seinal ning kaotajad kaotasid tihti ka oma elu.

Vaade ühele osale arheoloogiapargist. Suure kanga all ilmastiku eest kaitstuna asub Copani vast k6ige tähtsam ja tuntuim monument “Hieroglyphic Stairway”, mis on Mayade tsivilisatsiooni k6ige pikem tekst, mis annab ülevaate ühest osast Copani ajaloost.

Tavaliselt uue kuninga tulekul vanad templid l6huti ning ehitati peale uus, uhkem, suurem. Rosalila tempel leiti aga ühe templi sisemusest, hoolikalt kaitstud ning “sisse pakitud”. Ûleval pildid on Rosalila templi koopia Copani skulptuurimuuseumis. K6ik Copani hooned olid eeldatavalt sama kirjud ning uhked.

Vaade Copani linnakesele ja orule

Linnakesest natuke väljas oli üks liblikafarm, kus mul 6nnestus näha tervelt kolme liblikat oma kookonist välja tulemas! Lisaks olin tunnistajaks ka ühe liblika esimesele lennule. Sealne s6bralilk töötaja seletas ja näitas mulle täpselt, kuidas ja mida nad seal teevad. Eks me k6ik ole seda sama bioloogia tunnis 6ppinud ning loodusfilmides näinud, kuid oma silmaga on see ikka hoopis midagi muud…  Ülemisel pildil värskelt kookonist väljunud liblikas oma tiibu kuivatamas. Alumistel piltidel teised täiskasvanud liblikad, kes kaamerasilma ette sattusid:

14. juulil kuulutas Tegucigalpa ajaleht La Tribuna, et pealinna lennujaama Toncontin`i âhvardab kuuepâevane sulgemine, kuna maandumisrajal on mitmed augud, millest ûks on nii suur, et v6ib p6hjustada trag88dia ûksk6ik millise lennukiga. Lennujaam suleti siiski vaid pooleks pâevaks, et parandada âra k6ige suurem auk, ûlejâânud t88d tehakse âra 88tundidel.

Kui me siia tulles Houstonist Tegucigalpasse lendasime, siis ûtles ûks lennuteenindaja meile, et Toncontini loetakse maailma k6ige ohtlikumaks lennujaamaks. Nùùd ma tean, miks.

6nneks aga on augud (loodetavasti) nûûdseks parandatud ning ma v6in turvaliselt 25ndal juulil kell 12 pardale astuda, et lennata Tegucigalpa-Houston-London-Helsinki-Tallinn marsruudiga koju.  Kui k6ik hâsti lâheb, j6uan Eestisse 27nda varahommikul kell 00:20.

***

Aga kuna kojus6iduni on veel natuke aega, otsustasin ette v6tta vàikese reisikese. Nii seadsingi koos Airiga sammud p6hjarannikule Kariibi mere âârsesse garifunade kûlla Baja Mar`i. Meie Biibel Lonely Planet kuulutas suure suuga, et seal on just sellel nâdalavahetusel ûks suurimaid garifunade festivale. Kuna me Airiga kâime Tegucigalpas Garifunade keskuses salsa ja batcha tunde v6tmas, siis oleme ka garifunasid ise tantsimas nâinud ning sellest vaimustuses olles tahtsime hirmsasti kogu seda tralli nende oma kûlakeskkonnas ise kogeda. Kuid ajad on edasi lâinud ning mingit suurt fesivali me sealt ei leidnud. Oli kûll pisikene feria, kuid see koosnes mere âârde pûstil88dud baarikestest, kus kohalikud rôômuga 6lut rûûpasid. Samuti ei olnud seal kirevatesse pluusidesse riietatud mehi ning suuri turbaneid kandvaid naisi. Majad olid tavalised ning samuti kogu muu elu.

Esimese hooga olin natuke pettunud, kuid m6ned hetked hiljem m6tlesin, et kas t6esti ootasin, et leian siit eest selle ûleidealiseeritud garifunade kûla, kus tumedanahalised aafriklased pesevad pesu, samal ajal laulu l66ritades;  kus mehed pûûavad naernâol kala; kus lapsed jooksevad paljajalu ja poolalasti ringi ning kus 6htul k6ik kokku kogunevad ning l6kke ûmber trummide saatel tantsu keerutavad. Kuigi m6ningaid fragmente sellest idûllist v6is seal kûlas tuvastada, oli tegemist siiski tâiesti tavalise kûlaeluga, kus on ka tâiesti tavalise kûlaelu rôômud ja probleemid.  Paljud meessoost isikud olid tuttavad selle tavalise kûlaprobleemiga nagu alkoholism ning sellest julgustatuna nii m6nedki isikud muutsid minu ja Airi sealviibimise meile ûsna ebamugavaks.

Kuid kokkv6ttes oli kogemus positiivne ning sinna s6itu vâârt. Pàrast pikka pealinnas olemist saime jâlle meres supelda ning liival pâikest v6tta. Samuti kasutasime v6imalust ja proovisime garifunade spetsialiteete gulinaaria vallas – kala ning mereannisupp (m6lemad olid suurepârased!). Ning otse loomulikult saime uue kogemuse v6tta rikkamaks – kuidas on tunne olla tâiesti valge tâiesti mustade kûlas. Natuke ebamugav, kuid siiski l6bus

Pûhapâeval s6itis Airi koju ning mina suundusin pisikesse linnakesse nimega Copan Ruinas. Siin plaanin veeta m6ned rahulikud pâevad vâikelinna elu nautides, ûmbrust uurides ning loomulikult iidse tsivilisatsiooni Mayade vahvaid varemeid kûlastades.

Airi plahvatas selle suure uudise oma blogis juba välja ning mul ei jää muud üle kui seda kinnitada. Jah, ma olen otsustanud oma projekti peatada ja Eestisse tagasi minna. P6hjuseid on mitmeid ning k6ik nad kokku panidki l6puks mind selle raske otsuse vastu v6tma. Kuid k6ige suurem p6hjus on ikkagi minu projekt Olimpiades Especialeses, mis minu jaoks ei funktsioneeri absoluutselt. Kui aga nii suur osa minu siinolemisest on vastumeelt, siis t6epoolest, ei ole ju m6tet kannatada lihtsalt selle pärast, et olla “oma aeg l6puni”.

Täpset kuupäeva ma ei tea, see on veel m6tlemisel ja täpsustamisel. Enne lahkumist tahaks siiski veel pisikese reisitiiru teha, kuid juuli l6puks olen kindlasti kodumaa kindlal pinnal.

Püsige lainel! Eks ma teavitan ka siin, millal siis kauaoodatud lennuk Tegucigalpast t6useb ja eeldatavalt Tallinnas maandub.

Ladina-Ameerika riigid on teadupärast seebiooperimaad, kus inimesed vehivad kätega, räägivad palju, musitavad veel rohkem ning armastavad-vihkavad-andestavad k6ik ühel ajal. Hondurase inimesed on aga oodatust palju tagasihoidlikumad, esmakohtumistel isegi arglikud ning vaiksed. V6iks v6rrelda eestlastegagi, kuid nad on siiski natuke teisel tasemel.

Nad kasutavad siin palju viisakusvormi Usted ehk Teie. Siin on see austuse märgiks. Ja k6ik austavad k6iki: Usted-vormi kasutavad omavahel töökaaslased, kooli6petajad lastega ning isegi peresiseselt! Siin on tavaline, et laps räägib oma vanematega Teie – “hablando con respecto” (rääkimine austusega), selgitas mulle üks kohalik neiu. Mis on ju tegelikult armas!

Kuid samal ajal v6ib selleks “lapseks” olla 25 aastane noormees, kes vinguval toonil tahab süüa, n6uab puhtaid riideid ning keeldub midagi ise tegemast. Juba see, et siin noored hakakvad täiskasvanuna käituma ja vastutust endale v6tma kohutavalt hilja, on üsna veider ning naljakas vaadata. Kuid kogu lapse-vanema suhe on siin pea peal: lapsed (alates hetkest, kui nad suudavad oma tahtmist väljendada kuni noorte täiskasvanuteni) vinguvad, tahavad, karjuvad, nutavad ja n6uavad (ja vanemad vastavad neile tegelikult samaga), samal ajal aga räägivad omavahel Usted. Terve maja kajab seebiooperist ka k6ige väiksema asja pärast. Mis kasu on vormilisest austusest, kui reaalselt ei ole sellest märkigi?

Teised maad, teised kombed.

Laupäev-pühapäev-esmaspäev möödus tegusalt. Meid komandeeriti Tegusi lähedal olevasse linnakesse Valles de Angeles, kus kolm päeva järjest saime oma seniseid kogemusi ja muid m6tteid analüüsitud ning uusi plaane teha nii et aju kärssas. Aga l6bus oli Meiega koos olid ka rootslannad, kanadalannad, kaks inglannat, prantslanna, taiwaanlane, itaallane, sveitslanna ning kohalikud ICYE töötajad, kuid reaalselt me k6igi nendega koos aega ei veetnud, sest k6igil olid erinevad laagrid käsil: kellel mid-term, kellel final-camp. Lisaks veel programmide erinevused, mis kokkuv6ttes paigutas kogu meie kahekümnepealise vabatahtlikehordi kolme erinevasse gruppi.  

EVS projektidega olime seal vaid meie, eestlased. Ja see on ühelt poolt  hirmus veider, sest EVS toimib ju kogu Euroopas ja see on ideaalne v6imalus tasuta maailma avastada ja kogemusi saada. K6ik teised eurooplased on siia Hondurasesse tulndu ICYE projektidega, kus nad maksavad osalemistasu (umbkaudu 50 00o eek) ja omakorda veel oma isiklikud kulud. Kanada neiud, kes on siin vaid kolm kuud (ICYE projektidega tavaliselt 6  v6i 12 kuud), maksavad aga nende väheste kuude eest kolm korda rohkem! Kulud küll jagunevad nende endi, ülikooli ja annetajate vahel, kuid sellegi poolest on kogu Kanada programmi kulud meeletud. See paneb m6tlema, et vot kus meil euroopaliitlastel veab.

Tööd oli aga palju ning kogu selle m6tlemise, analüüsimise ja uute inimestega suhtlemise peale olime alati 6htuks nii kutud, et ka Jaanipäeva järeletähistamisest ei tulndu miskit välja. Järgmine aasta tuleb see tasa teha.

Üheks väga positiivseks asjaks seal laagris oli aga see, et meie grupp töötas hispaania keeles. Kui ma esimesel päeval kuulsin, et me ei kasutagi inglise keelt nagu esimeses laagris, vaid hispaania keelt, milles ma end siiani väga mugavalt ei tunne, siis oli küll kerge paanika tunne. Kuidas ma küll K6IKI oma m6tteid selles mulle veel v66ras ja kohmetus keeles väljendada suudan!?? Tuli aga välja, et suutsin küll. Loomulikult m6nusate vigade ja kokutamistega, kuid siiski! Need kolm päeva m6jusid mu keelele superhästi ning nüüd tunnen end hispaania keeles ning kohalikega rääkides palju kindlamalt ja julgemalt.  

***

Head uudised ka Hondurase postiteenistuse koha pealt! Ei, pakki ei ole ma endiselt kätte saanud (mis on nüüdseks juba t6siselt frustreeriv), kuid minuni j6udis neli kuud teel olnud sünnipäevakaart Kairilt! Aitäh sulle!  P6nev asi selle juures on aga see, et teele pandi see 9. märtsil, Hondurase sorteerimiskeskusesse (tark tempel ümbrkul vähemalt väidab nii) j6udis see juba 17. märtisl (mis on ju üsna vastuv6etav aeg üle ookeani j6udmiseks).  Mis aga pärast seda 17ndat märtsi juhtus, jääb müsteeriumiks…

Täna juhtus midagi, mida ma juba ammu oodanud ja igatsenud olin. Olete vist tähele pannud, et ma olen rohkem vaimustuses Prepace´st  kui Olimpiades Especialesest? T6esti, hommikuti lähen palju erksama sammuga sinna pisikeste laste juurde kui Villa Olimpica suurde bassini. Olimpiadeses nende noorte ja lastega töödates ei ole ma ammu saanud tagasi seda positiivset emotsiooni, mis iga vabatahtliku tööga kaasas peaks käima. Nagu emotsionaalne autasu ja innustus jätkata, eks. Viimati juhtus see umbes kuu aega tagasi, kui panin kaks pisikest last ilma abivahenditeta ujuma. Nähes seda r66mu, kui  nad avastavad, et nad t6epoolest ongi v6imelised end ise vee peal hoidma, teeb südame seest nii soojaks ja on tunne, et selle sama emotsiooni j6ul roniks kas v6i Everesti tippu. Viimase kuu jooksul aga neid pisikesi lapsi ei ole tulnud ning teised noored, kellega töötan, on väga sügava puudega ning nendega ma sellist kontakti ei saa. Samuti ei ole nende areng üldse mitte kiire ning nii tundubki, et teen täiesti kasutut tööd.

Aga täna! Lisaks sellele, et üks minu poistest basseinis tegi suuri edusamme (mille üle ma oli väga r66mus, sest oleme üsna ühe koha peal seisnud mitu kuud) kinkis mulle selle sama poisi ema mulle suuuuure kotitäie suuri mangosid tänutäheks, et ma tema pojaga tegelen.  Muidugi olen ma r66mus, et ma sain sellise kingituse, sest mangod mulle meeldivad väga, kuid k6ige toredam on see tänuakt kui selline. Tedmine, et sinu panust hinnatakse.  Aitäh ütlemist ei tohi alahinnata.

Loodan, et pidutsesite ka minu eest. Minu V6idupüha ja Jaanipäev möödusid kahjuks üsna magedalt, sest toimus see ju k6ik nädala keskel ja siin ei huvita kedagi V6nnu lahing, tava teha suur l6ke ning süüa end lihast l6hki. Küll aga toimub meil see nädalavahetus laager vabatahtlikega ja ICYE töötajatega, hakkame oma seniseid kogemusi ja m6tteid vahetama. “Mid-term camp” on selle uhkeks nimeks. Eks me siis eesti neidudega vaikselt ka oma jaanipäeva järgi tähistame (kuigi kuuldavasti Sofi juba pidas pidu ja pani kohalikud hondud üle küünla hüppama).